Soome kogemuse näitel: Vaja tehnilise suutlikkuse andmekogu
Kõrgem lisandväärtus tekib omatoodangut valmistavas tööstuses. Sellise tooteni jõudmine eeldab turusituatsiooni tajumist, sealt lähtuvate vihjete märkamise oskust, tõhusat arendustegevust (vajadusel teadlasi kaasates), paindlikku tootmist ja oskuslikku müügitööd.
“Tööstuse senist struktuuri säilitades ei jõua Eesti mitte kunagi Euroopa Liidu majandusele järele”, tõdeb Teadus- ja Arendusnõukogu aruanne “Eesti majanduse konkurentsivõime ja tulevikuväljavaated” aastast 2003. Üldjoontes samale järeldusele on jõutud ka Phare programmi raames koostatud raportis “Evaluation of Estonian Innovation System” (2000. a) ja Poliitikauuringute Keskuse Praxis üllitises “Teadmistepõhine majandus ning info- ja kommunikatsiooni-tehnoloogiaalane haridus: hetkeolukord ning väljakutsed” (2005. a).
Need hoiatused jäid tähelepanuta, sest hiljutine eduajastu – rohkem küll võõra raha foonil kujutluslik kui tõene – uinutas igasuguse valvsuse. Praegune majanduslik tõehetk sunnib meelde tuletama, kus ja kuidas ikkagi toimub reaalse väärtuse loomine, mida annab hiljem laiali jagada teistele riigi toimimiseks vajalikele üksustele.
Teatavasti tekib kõrgem lisandväärtus omatoodangut valmistavas tööstuses. Sellise tooteni jõudmine eeldab turusituatsiooni tajumist, sealt lähtuvate vihjete märkamise oskust, tõhusat arendustegevust (vajadusel teadlasi kaasates), paindlikku tootmist ja oskuslikku müügitööd (vt joonist).
Treenitud vana kaader hajus ära pisifirmade vahel
Eestis kujunes välja valdavalt hoopiski midagi muud. Suurettevõtete lagunemise käigus hajusid varem võimsates konstrueerimisbüroodes töötanud ja nõukogulikes oludes küllaltki leidlikeks treenitud loovinsenerid laiali vähese innovatsioonisuutlikkusega pisifirmadessse või kadusid teadmata suunas. Seega kohandus liialt suur osa tootjaist lihtsa variandiga: joonised pandi ette, tükid toodi kätte, toodang ja kasum viidi minema (joonisel punased nooled).
Mõnda aega oli säärane elukorraldus küllaltki mugav. Kuid peale kasumi läksid tööandjast mööda ka toote loomise oskused, turu hõivamise nipid jms. Töövõtja seisukohalt oli asi samuti suhteliselt OK: lihtne töö, vaata joonist, liiguta näppe, tahad rohkem teenida, liiguta kiiremini ja kauem. Nii tehtigi järjest enam pereelu ja tervise hinnaga.
Lisaks on säärane tootmisviis äärmiselt tundlik väliste mõjurite suhtes, sest tootjal pole sidet ei arendustegevuse ega turuga, st kohandumisvõimalused on sisuliselt olematud. Seda me näeme selgelt praegu, kui uut jooniste pakki niisama lihtsalt enam ei ulatata, pigem jäetakse see omamaise tootja laoks.
Ettevõtlusvõimetud tööandjad ja haiged töötajad
Mida me oleme tulemuseks saanud – primitiivse allhanke vorpimisega ettevõtlusvõimetuks muutunud tööandjad ja taandarenenud oskustega ning terviseprobleemide käes vaevlevad töötajad. Lisaks kõrgkoolide pehmematele erialadele kuhjunud noorrahva, kes on märganud, et inseneril õigupoolest polegi vähegi väärikamat kohta sellises majanduses. On mõningaid meeldivaid erandeid, kuid need ei muuda üldpilti kuigivõrd.
Kuid väljapääsmatuid olukordi pole teatavasti olemas. Võtmeküsimuseks on loomulikult arendustegevuse reanimeerimine. Seda küll olukorras, kus kompetents mitmetes tehnikavaldkondades hääbub hirmuäratava kiirusega. Et protsess ei muutuks pöördumatuks, tuleb veel säilinud ja ka vähehaaval lisandunud arendustöövõimeline kontingent otstarbekalt rakendada. Mõistagi eeldab see kõigepealt nende ülesotsimist ja arvele võtmist.
Soomes näiteks on hästi teada, kui palju on neil insenere, missuguse erialaga, millistes valdkondades nad tegutsevad. Isegi seeniorid on arvel, et vajadusel nendegi kogemust ära kasutada. Sedasama tuleb teha ka meil. Tegemist oleks meie tehnilist suutlikkust peegeldava andmekoguga, mis võimaldaks:
- tööandjatel – hoopis julgemalt algatada mahukamaid uuenduslikke ettevõtmisi, sest on teada, millisele tööjõule on sel puhul võimalik üldse tugineda;
- inseneridest töövõtjatel – olla kaasatud huvitavatesse algatustesse just siin Eestis, mida nad vastasel juhul kipuksid otsima mõnest välisriigist;
- teadlastel – saada uuringutellimusi ja lisarahastamist siinsest taastekkivast innovaatilisest keskkonnast;
- haridussüsteemil – teadlikult korrigeerida nii omi õppekavu kui ka täiendõppe suundi, sest tekib ammendav ülevaade olemasoleva insenerkonna koosseisust;
- riigil – kasvatada eksporti, luua eeldused põhjendatud palgakasvuks, muutuda vanemate Euroopa Liidu riikidega sarnasemaks.
Tekiks reaalne võimalus väljakuulutatud arengukavade täitmiseks. Vastasel juhul jäävadki need arvukad kavad (esimene neist koostati juba 1997. a) pelgalt soovunelmate kogumikeks, mis Eesti majanduse kui terviku olemusse pole siiani olulisi muudatusi toonud.
Rein Koppel,
eesti Inseneride Kutseliit
| Kommentaarid |
|
