Üks tulevikustsenaariume: Mis on singulaarsus?
Singulaarsus kui tulevikustsenaarium esindab inimkonna ennustatava tehnoloogilise arengu sündmuste horisonti, millest teisel pool ei pruugi praegused tulevikumudelid enam usaldusväärsed olla, sest need järgnevad tugeva tehisintellekti ehk täiustatud inimmõistuse loomisele.
Paljud tuntud teadlased ja tehnoloogid on ennustanud, et pärast singulaarsust ei ole tehnoloogilise progressi vedajaks enam inimkond sellisel moel, nagu me praegu eksisteerime, sest mineviku inimkäitumisel põhinevad muutuste mudelid muutuvad iganenuiks.
1950. aastatel tsiteeris matemaatik Stanislaw Ulam legendaarset informatsiooniteoreetikut John von Neumanni, kes olevat öelnud: “Üha kiirem tehniline progress ... jätab mulje, et läheneme oma liigi ajaloos mingile üliolulisele singulaarsusele, pärast mida ei saa inimkonna eksisteerimine praegusel kujul enam jätkuda.”
1965. aastal kirjeldas statistik I. J. Good tänapäeva singulaarsusele sarnanevat mõistet oma teoses “Mõtisklusi esimese ultraintelligentse masina teemadel”:
“Ultraintelligentne masin on masin, mis ületab kaugelt iga ükskõik kui targa inimese kõiki vaimseid tegevusi. Kuna sääraste masinate väljamõtlemine on üks neist vaimsetest tegevustest, oskaks ultraintelligentne masin välja mõelda veel paremaid masinaid. Kahtlemata leiaks aset nn mõistuse plahvatus ja inimmõistus jääks sellele lootusetult alla. Seega on esimene ultraintelligentne masin inimese viimane vajalik leiutis.”
Seda kontseptsiooni aitas kindlustada matemaatik ja arvutiteadlane Vernor Vinge, kes lõi ajakirja Omni artiklis aastal 1983 termini “tehniline singulaarsus” ning kasutas seda oma ulmeromaanis “Reaalaega maha jäetud” aastal 1986. Seitse aastat hiljem esitas Vinge ühel NASA organiseeritud sümpoosionil oma mõjuka ettekande “Tehnilise singulaarsuse tulek”. Vinge kirjutas:
“Millised on selle sündmuse tagajärjed? Kui progressi veab inimese omast targem mõistus, muutub see palju kiiremaks. Tegelikult ei paista ühtegi põhjust, miks progressi juurde ei peaks kuuluma veelgi intelligentsemate üksuste loomine veelgi lühema aja jooksul.”
Aastal 2000 asutasid tehisintellekti-uurija Eliezer Yudkowsky ja ettevõtja Brian Atkins Singulaarsuse Instituudi, mis asub Palo Altos Kalifornias ja tegeleb tehisintellekti ja masinaeetika uuringutega ning mille eesmärk on aidata välja töötada inimesest targemat mõistust. Instituudi veebisaidil ütleb Yudkowski:
“Singulaarsus on suurem kui tohutult suur, aga ta võib alguse saada millestki väikesest. Kui eksisteerib üks inimese omast targem mõistus, on selle mõistuse jaoks kergem luua veel targemaid mõistusi. Selles suhtes sarnaneb singulaarsuse dünaamika teistele juhtudele, kus väikestele põhjustele võivad järgneda suured tagajärjed: reas esimese doominokivi ümberlükkamine, laviini vallandumine kruusakivikesest, teraval tipul balansseeriva asja tasakaalust väljaviimine. Vaja on vaid üht tehnoloogiat – tehisintellekti, aju-arvuti liidest või ehk hoopis midagi ennustamatut –, mis suudab areneda nii kaugele, et loob inimese omast targema mõistuse. See üksainus tehnoloogiline areng on võrreldav esimese ennast taastootva orgaanilise molekuliga, millest tekkis elu Maal.”
2005. aastal üllitas leiutaja Ray Kurzweil oma töö “Singulaarsus on lähedal”, kus singulaarsust esitati üleüldise eksponentsiaalse kasvutrendina tehnika arengus:
“Mis siis on singulaarsus? See on tulevane ajajärk, milles tehnoloogia muutus on nii kiire ja nii põhjalik, et muudab inimeste elu pöördumatult teiseks. Kuigi tegemist pole ei utoopia ega düstoopiaga, muudab see ajajärk mõisteid, mille abil me oma elule tähenduse anname, alustades ärimudelitest ja lõpetades inimelu tsükliga, sealhulgas ka surmaga. Singulaarsuse mõistmine muudab meie arusaamist oma mineviku tähendusest ja ootusi tuleviku suhtes. Selle tegelik mõistmine toob vältimatult kaasa arusaamade muutumise elust üldse, nii üldises kui ka isiklikus plaanis.”
Kui mõned peavad singulaarsust positiivseks sündmuseks ja teevad tööd selle kiirema saabumise nimel, siis teised arvavad, et singulaarsus on ohtlik, soovimatu või vähetõenäoline. Vaieldakse, millised on kõige praktilisemad viisid singulaarsuse algatamiseks ning kas ja kuidas on võimalik singulaarsust mõjutada või vältida, kui ta ohtlikuks osutub.
Singularity Summit kui tähtsaim dialoogipaik
Esimene Singularity Summit peeti 2006. aastal Stanfordis eesmärgiga edendada arusaamist ja dialoogi singulaarsuse mõiste ning inimkonna tehnoloogilise progressi teemadel. Selle asutamisega loodi koht, kus juhtivad mõtlejad saaksid seda teemat uurida, olgu siis teadlase, entusiasti või skeptikuna.
Aastal 2008 sai singulaarsusest laiema avalikkuse huviobjekt. Kaine, laiale avalikkusele mõeldud tehnoloogiaajakiri IEEE Spectrum avaldas singulaarsuseteemalise eriettekande ja Inteli tehnikajuht Justin Rattner märkis oma kõnes 2000 inimese ees Inteli arendusfoorumil, et “me liigume kindlalt singulaarsuse suunas”. Kunagi üsna vähetuntud mõiste üle arutletakse nüüd ettevõtete koosolekuruumides.
Kutsume teid ühinema meie äri-, teadus-, tehnoloogia-, disaini- ja kunstivisionääride seltskonnaga selle põneva teema uurimisel.
Tulevaste aastakümnete jooksul loob inimkond tõenäoliselt võimsa tehisintellekti. Singulaarsuse Tehisintellekti Instituut (The Singularity Institute for Artificial Intelligence, SIAI) eksisteerib selleks, et seda teravat väljakutset nii võimaluse kui ka riskina vastu võtta.
| Kommentaarid |
|
