Trükikunsti ja trükitehnika muuseumi teke
Eesti trükimuuseum on 2010. a kevadel rajatud eraõiguslik muuseum Tartus, ajaloolises trükitööstuse hoones Kastani 38 (tuntud ka Greifi trükikoja hoonena). Muuseumi peamiseks huvivaldkonnaks on kõrgtrükk, kuid oleme võtnud oma kogusse ka näiteks varaseid ofsetseadmeid ja paljundusmasinaid.
Lemmit Kaplinski,
Trükimuuseumi juhataja
Muuseum on avatud projektipõhiselt, huvilistele on külastamine võimalik etteteatamisel. Lisaks trükitehnika tutvustamisele viib muuseum läbi ka õpitubasid, valmistab eksklusiivseid pisitrükiseid ja müürilehti ning teeb tihedat koostööd vanade trükitöölistega nende mälestuse ja kogemuste talletamisel. Järgnevalt tutvustan mõnda muuseumikogusse kuuluvat seadet, mis võiksid igal tehnikahuvilisel panna silmad särama. Ent algatuseks pisut ajalugu ja tausta.
Kõrgtrükk
Kõrgtrükk on trükitehnika, kus trükivorm ei ole tasapinnaline (erinevalt näiteks ofsettrükist), vaid osad ulatuvad üle teiste. Trükkimise käigus kaetakse kõrgemad osad värviga (erinevalt näiteks sügavtrükist) ning surutakse seejärel paberile ja saadakse trükijälg. Kuigi tinatähtedega kõrgtrükki tänapäeval massitiraa˛ide valmistamiseks enam ammu ei kasutata, on kõrgtrükk siiani kasutusel näiteks fleksograafias, millega trükitakse kilele.
Kõrgtrükk on arvatavasti kõige vanem trükitehnoloogia, mida on kasutatud erinevatele materjalidele, sh savi ja tekstiil, trükkimiseks juba tuhandeid aastaid. Kõrgtrükk ja raamatute tegemine on aga vähemalt Euroopas seotud kindla aja, koha ja isikuga. Aastaks on 1440, kohaks Mainz Saksamaal ning isikuks koolitunnist tuttav J. Gutenberg. Juhin siin tähelepanu asjaolule, et Gutenberg ei leiutanud kõrgtrükki, vaid tehnilise lahenduse tinast trükitähtede valmistamiseks. Klassikaline kõrgtrükk algabki üksikutest tinatähtedest kuni teksti kokkuseadmiseni. Seda protsessi nimetatakse ladumiseks, täpsemini käsiladumiseks.
Masinladu
Tähelepanelik lugeja juba aimab, et kui on olemas käsiladu, siis võib oletada ka masinladu. Üksikute tähtede kastist noppimine nõuab aega ja osavust, tähed kipuvad maha pudenema ja tuhandetest pisidetailidest trükivorm on ebaühtlane ega anna kvaliteetset tulemust. Ladumisprotsessi kiirendamiseks ja kvaliteedi tõstmiseks töötati 19. sajandi lõpus välja erinevad nn kuumladumise seadmed. Trükimuuseumis on neist välja pandud kaks levinumat: linotüüp ning monotüüp. Mõlema seadme ühisomaduseks on, et nad valavad sulatinast – täpsemini tina, plii ning antimoni segust – uusi tähti. Ülesehituselt erinevad nad aga suuresti.
Linotüüp
Trükimuuseumi seade ei ole originaallinotüüp, vaid selle Nõukogude Liidus valmistatud kloon aastast 1974. Ehituselt on seade aga identne originaaliga. Linotüübi tööpõhimõtteks on valuvormide (matriitsid) pidev ringlemine töö käigus. Seadme magasinis on sadu vasest tähematriitse, mis on paigutatud kitsastesse pesadesse. Kui operaator vajutab seadme klahvistikule, vabastab magasin vastava tähemärgi, see liigub teiste kõrvale kogujasse ja moodustab ühe tekstirea. Pärast rea valmimist surutakse matriitside vahele kiilukujulised sõnavahed, mis “sulgevad” rea. Küljenduskeeles saadakse tulemuseks rööpjoondatud rida.
Suletud rida liigub edasi valamiskatla ette, kust matriitsid surutakse täis sulatina. Protsessi tulemuseks on tinaklots, mis kujutab peegelpildis üht tekstirida. Read kogutakse kokku ja edasi läheb tee juba trükimasinasse. Matriitsid rändavad aga pärast valamist tagasi magasini ning sobituvad ise õigetesse piludesse, et minna varsti uuele ringile.
Linotüüp oli trükikodade tööhobune nii ajalehtede kui raamatute ladumisel kuni 1960.–1970. aastateni, kui kõrgtrükk hakkas asenduma ofsettrükiga ja seadmed delegeeriti suuresti vanarauaks.
Monotüüp
Trükimuuseumi monotüüp on aastast 1963 ning valmistatud Inglismaal. Monotüüp valmistab – nagu nimigi viitab – üksikuid tinatähti. Masin ise koosneb aga kahest osast: perforaator ja valaja.
Perforaator kodeerib klahvistikul sisestatud teksti perfolindile. Valaja sisendiks on valmis perfolint. Vastavalt aukude paigutusele liigutab seade tagasihoidlike mõõtmetega (ca 10x10 cm) valuvormi, kuhu on mahutatud korraga terve tähestik. Liigutanud vormi õigesse asendisse, täidab masin selle sulatinaga ning tulemuseks on üksik tähemärk. Käsiladumisest on protsess kiirem aga seetõttu, et enam ei pea laduja otsima tähti kastist, samuti seab masin tähed ise õigesse järjekorda ja lükkab nad ridadena masinast välja. Lisaks võib üht perfolinti kasutada uuesti ja uuesti – näiteks kordustrükkide jaoks.
Monotüüp ei olnud vähemalt Eestis nii laialt kasutusel kui linotüüp. Küll aga oli ta sobilikum keerukate valemite ja eksootiliste keelte ladumiseks ning selleks teda tihti ka kasutati.
Muud ladumismasinad
Peale lino- ning monotüübi oli kasutusel ka Ludlow-tüüpi seadmed, mille eksemplar on ka Trükimuuseumis olemas. Paraku on masin halvas seisus ja vajab põhjalikumat remonti, puudu on ka tema valuvormid, seega siinkohal ma temal pikemalt ei peatu.
Linotüübile on väga sarnane (isegi nende matriitsid on ühilduvad) Intertype, kuid seda seadet muuseumis pole ning ei ole ka andmeid, et need oleksid Eestis eriti levinud.
Mis saab edasi?
Sõltumata sellest, kas ladumine toimus käsitsi või masina abil, oli järgmiseks sammuks trükkimine. Siin on vähemalt kolm erinevat tehnilist lahendust, mis väärivad selgitamist ja illustreerimist – loodetavasti mõnes järgmises numbris.
| Kommentaarid |
|
