Majanduskasv rohkem kui 100 aastat tagasi: Ka töömees vajas avaramat tehnilist silmaringi
19. sajandi lõppu Eestis tähistas tööstuslik tõus. Suuresti aitas sellele kaasa transpordiolude paranemine. Õigupoolest saigi Eesti industrialiseerimine alguse raudtee ilmumisest. Kaupade liikumine muutus tihedamaks ja suhtlemine sisemaaga hõlpsamaks. Iseäranis selgelt hakkab see silma Tallinna ja üldse Põhja-Eesti majanduselus toimunut jälgides.
Vahur Mägi,
tehnikaloolane
Raudtee soodustas uute ettevõtete ja asulate rajamist, elavnes põllumajandus, senisest rohkem pöörati tähelepanu maaparandusele, hangiti ajakohaseid põllutöövahendeid, õpiti kasutama kunstväetisi. Samas näitas raudtee tulek kätte sadamatega seotud kitsaskohad – Tallinna oma oli liiga madal, Paldiski oma väike. Ikka sagedamini kohtas merel aurulaevu. Meie meresadamaisse oli 20. saj alguseks registreeritud 21 aurikut, Emajõge ja Peipsit kündsid 14 aurikut. Tänu aurujõul liikuvatele alustele muutus navigatsioon aastaringseks. Tallinna sadamas käis aastas tuhatkond aurikut, talvel hoolitses sadama lahtioleku eest jäämurdja.
Võidukäigule asus elekter
Kui varem paiknes vabrikutööstus peaasjalikult Narvas, kus kosk pakkus odavat energiat, hoogustus nüüd Tallinna tööstus. Kütteks vajaminev kivisüsi toodi merd pidi kohale Inglismaalt. “Volta” avamine märkis kohaliku elektrotehnikatööstuse sündi. Tootmist laiendasid F. Krulli ja F. Wiegandi masinatehased, väiksemaid metalliettevõtteid avati Kuressaares, Viljandis, Narvas, mujalgi. Tärkavat aparaaditööstust esindas telefonivabrik Tartus. Tähelepanuväärivaks sammuks oli “Waldhofi” tselluloosikäitise rajamine Pärnus. Kundas võeti tsemendipõletamisel kasutusele pöördahjud, töösse astus Aseri tsemendivabrik. Oma võidukäiku alustas elekter. Esimestena kerkisid tööstusettevõtete jõujaamad, nende kannul avalikud üldkasutatavad jaamad. Tallinnas oli teerajajaks pisike alalisvoolujaam südalinna äride valgustamiseks. Maal olid esimesteks vooluallikateks vesiveskites ja viinaköökides ülespandud generaatorid. Tartus avati esimene riigitelefonivõrk, merel viibivate laevadega sidepidamiseks rajati sädesaatjaga raadiojaam Ruhnu ja Sauele.
Kiiresti keerulisemaks muutuv tehnika nõudis põhjalikumaid teadmisi ja paremat kutsealast ettevalmistust. Huvi tehnikaalase hariduse vastu virgutas majandusliku heaolu paranemine ja eestlaskonna enesetunde tõus. Pärast mitme linnavalitsuse üleminekut oma inimeste kätte leidis aset märgatav muutus suhtumises haridusse, sh oskusharidusse. Tallinna koolikomisjon tegi ettepaneku avada mehaanika- ja ehituskeskkool ühes alamastme tehnikakooli ja käsitöökooliga, kus saanuks õppida lukksepa- ja puutööd. Linnavalitsusele ja volinikele mõte millegipärast ei meeldinud ja nad lükkasid selle tagasi. Seejärel tuli komisjon välja keskastme polütehnilise kooli asutamise algatusega, kus taheti avada kommerts-, arhitektuuri-, elektrotehnika- ja laevaehitusosakond. Linn sellega küll nõustus, kuid kooli rahastamise küsimuses kaubandus-tööstusministeeriumiga kokkuleppele ei jõutud ja asi jäi ikkagi katki. Alamastme käsitöökooli asutamist taotles Paide linn. Viljandi püüdis Riia õpperingkonna kaudu endale välja kaubelda keskastme tehnikakooli asutamise õigust. Loomata jäid ka tööstuskoolide põhimäärusega lubatud käsitöökoolid. Tallinna vastav algatus sumbus õiguslikesse vaidlustesse rahvaharidusministeeriumiga.
Kalendrites olid tehnikalood
Linnakoolide juures tegutsesid tööõpetusklassid. Enamasti õpetati puutööd, mõnel üksikul juhul rauatööd. Linnakoolist madalamal õpetati poistele käsitööd harva. Tartus tegutsesid tööõpetusklassid õpetajate seminari juures, paaris linnakoolis ja kroonualgkoolis. Sealgi jagati puu- ja rauatööoskusi. Tööõpetusklasse avati ka maal ministeeriumikoolides. Alles Esimese maailmasõja päevil suudeti käima panna ehitus- ja maamõõtmiskursused kõrgemate algkoolide juures Tallinnas ja Valgas.
Tähtsat kohta tehniliste teadmiste rahva hulka viimisel täitis trükisõna. Juba 1870.^1880. aastatel oli ilmunud mitmeid õpikuid ja käsiraamatuid tehnika kohta – “Mõni sõna meie maanteede tegemise kergituseks” (1873), “Balti raudtee vahtide säädus” (1877), “Juhatused kuida lokomobilid ja rehepeksu-mashinad tarvitada ja hoida on” (1889). Sajandivahetusel trükivalgust näinud eestikeelsest kirjasõnast oli kümnendiku jagu loodus- ja täppisteadusliku või rakendusliku sisuga, isegi kalendrid ei pidanud paljuks avaldada lugusid tehnikast. Esimese maailmasõja eel nägi trükivalgust kolm füüsika õpperaamatut eesti keeles. Anti välja õpetussõnu seppadele, treialitele, aurumasinate mehaanikutele. Postimehe kirjakogu avaldas Jaan Sarve “Elekter I” (1911), kus leidus esmakordselt eesti keeles teavet traadita telegraafist. Kirjakogu tõi ära teisegi teose samast valdkonnast, Müncheni füüsikaprofessori Leo Graetzi tekstile lisas insener ja tõlkija Villem Vaher omalt poolt valiku elektriala oskussõnu. Eestimaa Kirjanduse Ühingu juurde loodi rakendusmatemaatika ja tehnika sektsioon, kuhu muretseti tehnikaajakirju ja -raamatuid. Tallinna linnavalitsus avas avaliku raamatukogu ühes lugemistoaga.
Kasvas tehnika osatähtsus põllumajanduses. Ärksama meelega talumehed asutasid masinatarvitajate ja rehepeksuühistuid. Esimeste eesti erialaraamatukogude omanikeks olid Tartu ja Pärnu põllumeeste seltsid. Et tehnikatundjaid leidus maal napilt, alustas Tartu Eesti Põllumeeste Selts 1909 kursusi rehepeksumasinistide väljaõpetamiseks. Põllutöökursustel loeti lisaks põhiainetele füüsikat, keemiat, geomeetriat, jagati teadmisi põllutöömasinate kohta ja tehti praktilisi töid maamõõtmisel. Masinistide kursusi korraldas ja andis välja põllutöömasinaid tutvustavat kirjandust Tartu Eesti Majanduse Ühisus. Rehepeksumasinate ja meiereiseadmete montöörid käisid ühisuse kaudu täiendõppel Taanis. Maaparanduskursusi viis läbi Eestimaa Põllumeeste Keskselts. Suure-Jaanis õpetati maatorutamist ja veeloodimist. Põllumasinate valmistamist ja hooldamist õpetati Valgas avatud külakäsitöö õppetöökojas.
Ei piisanud telegrafistidest
Tööliste kutsealastele oskustele ja teadmistele hakati tõsisemat tähelepanu pöörama 1910. aastast, kui tööstus näitas uuesti elavnemise märke. Tallinna rajati mitu suurt laevatehast, teisedki tööstused ning merekindluse ja sõjasadama ehitus nõudsid töökäsi. Kuigi enamik töölisi ja tehnilist personali toodi mujalt, püüti alamastme tehnikatundjaid õpetada välja ka kohapeal. Kõrgema algkooli juures pandi käima ehitustehnika kursused. Eesti Kunstiseltsi joonistuskursustel viidi mehaanilise joonistamise osakonnas sisse tehnikaalane teoreetiline õppus. Kursustel tegutsesid õppejõududena seltsi juhtivad liikmed, suuremalt jaolt Stieglitzi kooli kasvandikud – Alfred Kivi, Roman Nyman, Eduard Poland ja Theodor Ussisoo, kellega pärastpoole liitus veel Nikolai Triik. Tehnilise kallakuga joonistus- ja joonestuskursused tegutsesid Tallinna Kunsttööstuskooli juures. Tehnilisi õhtukursusi töölistele valmistus avama Vene-Balti laevatehas. Kursuste kavva võeti laevaehitus, masinaehitus, elektrotehnika, metallide tehnoloogia, teoreetiline mehaanika jt. Kursuste õppetöökojas korraldati eriõpetus masinaehituse mudelseppadele. Oma tehnikakursused pani käima merekindlus.
1913 sügisel korraldati Tallinnas esimesed kursused aurulaevade tehnilisele meeskonnale, järgnesid kursused kaubalaevamehaanikutele, laevaehitustehnikutele ja elektrikutele, tegeliku töö käigus omandatud oskustest enam ei piisanud. Et Tallinna raudteetehnikakooli lõpetanud telegrafistidest ei jätkunud, avati Tartus neile omaette õppeasutus. Posti- ja telegraafiteenistujate kursused tegutsesid veel Tapal. Tartus avas oma joonituskursused Eesti Käsitööliste Abistamise Selts. Kutsehariduse Seltsi joonistusklasside asemel avati õhtukool, millest loodeti kujundada tehnikakallakuga kutsekool kogu Lõuna-Eesti tarvis.
| Kommentaarid |
|
