Juhtkiri: Eesti vajaks süsteemsemat lähenemist tootlikkuse teemale
Mati Feldmann,
Inseneeria peatoimetaja
Tõenäoliselt ei pane väga mööda, kui öelda, et Eesti tööstuse tootlikkus võiks olla parem. Hargneme siit mõttes kolmeks.
On palju üksiknäiteid tööstusettevõtetest, kel läheb silmapaistvalt hästi, masu üle elatud, 95–100 protsenti toodangust saadetakse eksporti. Seega leib on laual. Inseneeria on teinud ja teeb edaspidigi lugusid nendest positiivsetest näidetest.
Selles Inseneerias on ka negatiivse kogemuse lugu: üks kõrgtehnoloogiline firma pühib maarjamaa tolmu jalgelt ja siirdub tegutsema Hiinasse. Väidetavalt ei ole ta Eestis piisavalt mõistmist leidnud. Igal juhul kahju – mida rohkem kõrgtehnoloogilisi firmasid siin tegutseb, seda kõrgtehnoloogilisem on Eesti tervikuna.
Nende kahe äärmuse vahele jääb palju ettevõtteid, kes määravad meie tootlikkuse keskmise taseme – ja see tase võiks olla kõrgem. Et määrida leiva peale ka võid.
On huvipakkuv märkida, et kõigis Euroopa Liidu riikides on omad tootlikkuse keskused olemas, välja arvatud Eestis. Näiteks Lätis on tehnoloogiainstituut sealse EAS-tüüpi sihtasutuse juures, see instituut on ka konkreetsete projektide realiseerija. Samamoodi toimib asi Leedus. Ehk peaks meilgi olema niisugune tootlikkuse keskus – süsteemseks lähenemiseks sellele olulisele küsimusele.
Ei saa öelda, et meil midagi poleks. EASis jookseb programm, mis võimaldab tasuta diagnostikat konkreetse firma tootlikkuse hindamiseks. Leitakse konsultant, kes tuleb firmasse ja vaatab, kas firma tegevust saaks tootlikumaks muuta. Inseneeria hakkab järgmisest numbrist alates niisuguste firmade käekäiku jälgima.
Paradoksaalsel kombel aga ei tundnud 10 firmat 30 hulgast tootlikkuse teema vastu mingit huvi. Nojah, ega vägisi kedagi õnnelikuks ei tee.
| Kommentaarid |
|
