Kas meid ootab ees neljas naftašokk?
Tuneesiast alanud ning järjest kaugemale arenenud võimude vastased rahutused Lähis-Idas panid veebruari keskel nafta hinna kiiresti tõusma. Ainult erakordne sündmus, maavärin Jaapanis ning tuumakatastroofi oht, pani musta kulla hinnatõusu korraks peatuma. Aga ainult korraks, sest niipea, kui sai selgeks, et lääneriigid võivad Liibüa vastu jõudu rakendada, hakkas nafta hind taas tõusma.
Tõnis Oja,
investeerimisnõustaja
Lähis-Ida on väga oluline naftapiirkond. Kolm eelmist naftakriisi, mille põhjustasid 1972. aasta Araabiamaade naftaembargo, 1978. aastal toimunud Iraani revolutsioon ning 1990. aasta Lahesõda, said alguse kõik sellest piirkonnast. Neist esimene kergitas nafta hinna varasemalt stabiilselt kahelt dollarilt barrel 13ni. See tõi endaga kaasa stagflatsiooni (aeglase majanduskasvu kiire hinnatõusu tingimustes), mis kestis kuni kaheksakümnendate aastate teise pooleni.
Kas midagi taolist võib meid oodata ka nüüd? Täiesti võimalik.
Põhja-Aafrika annab viis protsenti maailma naftatoodangust, Lähis-Ida piirkond 30%. Kõige suurem lootus, aga ka kõige suurem mure, on Saudi Araabia. Venemaa järel suuruselt teine naftatootja on ainus, kellel on vabu tootmisvõimsusi. Eelmise hinnatõusu ajal, 2008. aastal, kinnitasid saudid, et neil on piisavalt võimsusi, aga turg kahtles selles ning nafta hind kerkis 145,7 dollarini barrel. Praegu hinnatakse, et vabad võimsused jäävad vahemikku 6 miljonit barrelit ööpäevas (OPECi hinnang) ja 4^5 miljonit barrelit (naftatööstuse analüütikud), kirjutab ajakiri The Economist. Saudi Araabia on investeerinud ja investeerib naftatööstusesse kõvasti, kavatsedes kulutada uutele puuraukudele ja taristule kuni 100 miljardit dollarit aastaks 2015. Praegu on analüütikuid, kes kahtlevad Saudi Araabia poolt esitatud numbrite tõepärasuses.
Õnneks oleme okiks mõnevõrra paremini valmis kui varasemate kriiside ajal. Maailma suurim nafta- ja naftasaaduste tarbija on USA.
Ühendriikide majandus on üle kahe korra suurem kui 1980. a, aga nafta tarbimine on selle aja jooksul kasvanud 17,4 miljonilt barrelilt 17,9-le. Euroopa kasutas 2009. aastal naftat isegi vähem kui 1980. aastal, kirjutab The Economist.
Arenevad riigid on nafta hinna järsu tõusu suhtes arenenud riikidest haavatavamad, sest nende toodangu energiakulu ühiku kohta on suurem kui arenenud riikidel. USA majandus on Hiina omast kolm korda suurem, aga kasutab vaid kaks korda rohkem naftat kui Hiina.
Arenenud tööstusriikidest on aga just USA see, kelle majandus on nafta äkilise hinnatõusu tõttu kõige haavatavam. Sealne majandus on energiamahukas ning naftasaadustele kehtestatud madalate maksude tõttu muutuvad kütuste hinnad samas suurusjärgus nafta hinnaga. Euroopas (ka meil) moodustavad aktsiis ja käibemaks 50^60% kütuse jaehinnast, mis on samas ka kütuste hinnaliikumisele omamoodi puhvriks.
Nafta kõrge hind soodustab ka nn mittekonventsionaalsete kütuste kasutamist. Tänu kildagaasi üha kasvavale kasutamisele on maagaasi hind langenud mõne aasta taguse ajaga võrreldes üle kolme korra.
Pole välistatud, et analoogilise efekti nafta hinnale annab õli tootmine põlevkivist. Maailma põlevkiviõli varude suuruseks hinnatakse 2,8 triljonit barrelit. Ainuüksi USA põlevkivivarude suurus, 1,5 triljonit barrelit, on suurem kui maailma naftavarud kokku (1,3 triljonit barrelit).
| Kommentaarid |
|
