Inseneriasjanduse suurmehi: Ehitusinsener Ferdinand Peterson
Ferdinand Peterson (1887–1979, aastast 1938 Petersen) sündis Järvamaal Pruuna mõisa Vahtriku metsavahitalus. Tänapäeval tunneme seda kanti Koitjärvena, naabertalus Orul pidas metsavahiametit tulevase kirjandusklassiku A.H. Tammsaare vend Jüri Hansen.
Vahur Mägi,
tehnikaloolane
Petersoni koolitee algas vallakoolis Raasikul, järgnenud Katariina II nimeline linnakool Tallinnas Pikal tänaval oli pigem tühi ajaviitmine. Kutset kool ei andnud, võõrkeeli ei õpetatud, vene keeltki nõndapalju, et hädapärast kõlvanuks poesellile või vallakirjutajale. Gümnaasiumisse pääsu tõkestas vanusepiir. Jäi üle teha eksternina küpsuseksam või minna võistluseksamiga reaalkooli. Seal valitses kroonugümnaasiumide omast vabam meel, ka vanuse kallal ei noritud. Härra Mauruse “esimese järgu õppeasutusest” Tartus polnud Tallinna poistel aimugi. Ega sel ka tähtsust olnud, Peterson oli tubli töömees, tema tahtis teadmisi.
Peterburi polütehniline instituut oli siis kõva sõna
Tallinna reaalkooli järel läks ta 1909 Peterburi vesiehitust õppima. Sealne polütehniline instituut oli eestlaste silmis väga väärt õppeasutus – lai akadeemiline vabadus, targad professorid, hea raamatukogu. Erikursusi lugesid suurettevõtete juhid, vahel koguni ministrid. Põhikursus instituudis kestis neli aastat, kui aga kohustuslikud asjad korras, võisid väljaspool ametlikku õppekava kuulata mida tahes.
Et käis sõda, ei rutatud stuudiumi lõpetama. Peterson sai ajapikendust teise järgu maakaitseväelasena. Diplomitööks anti elektrijaama projekt Imatra kosele koos jõu ülekandega Peterburi. Teema tuli otse elust, valitsus maadles sama küsimuse kallal. Peterson võttis ülesannet tõsiselt, jõgedes peituv veejõud oli teda alati huvitanud. Ta sai enda valdusse Rootsi Vattenbyggnads Byrå tehtud Imatra kose uuringute ja kaardistamise andmed. Tema diplomitöö juhendaja oli ühtlasi veejõudude kasutuselevõtuks asutatud Prantsuse-Vene sündikaadi tehniline juht.
Sündikaat kavandas parajasti elektrijaama Volhovi kosele. Ka Petersonile pakuti seal inseneritööd, tema koostada jäi laevade lüüsimise projekt: 200 m kohta tuli 10 m langust. 1915 kevadel käis ta mõõtmas Rauhiala koske Vuoksil. Täpsustamist tahtsid ka Imatral varem tehtud mõõtmised. Kose iseärasused muutsid küsitavaks paisu ehituse. Peterson lahendas olukorra sifooni abil. Hüdrotehnikalaboris seati üles seadme 1:20 mudel, professorid kiitsid mõtte heaks. Instituudi lõpetamisel 1916 saadeti ta põllutööministeeriumi käsutusse. Näljastepp Turkestanis janunes vee järele ja ministeerium leidis, et Peterson on parim mees niisutusprojekti ehitusosakonna juhataja kohale.
Ilmasõja rindejoon nihkus keisririigi pealinnale aga järjest lähemale ning ta leidis end peagi inseneribüroost, kus kavandati Peipsi-taguste maade üleujutamist juhuks, kui sakslased Riia alt läbi murravad ja metropoli ähvardama ulatuvad.
Tehnikapoliitikat hakkasid suunama eesti insenerid
Suvel 1917 astus Tallinnas kokku Eesti Ajutine Maavalitsus. Kubermangukomissar Jaan Poska kutsus Petersoni selle tehnikaosakonda juhatama. Osakonnale allutati maanteed ja sidevõrgud ning järelevalve suuremate ehitustööde ja tööstuse üle. Peterson kutsus teedel ja sildadel silma peal hoidma Karl Ipsbergi, ehitustegevusel Artur Perna ja projekteerimisel Karl Burmani, elektri- ja sidevõrke inspekteeris Gottfried Hacker, tööstust Villem Reinok.
Esimest korda hakkasid Eesti tehnikapoliitikat suunama eestlasest insenerid. Teadjatest meestest valitses suur põud, eriti majanduses ja tehnikas. Peterson algatas tehnikaseltsi loomise mõtte, teda toetasid linnanõunik Anton Uesson ja arhitekt Artur Perna. Tallinna Teataja kuulutas: “Kõik Eesti tehnikapõllul töötajad tunnistavad, et Eesti tehnikute ühinemine möödapeasemata vajaduseks on saanud. Algatajate rühm kutsub kõiki Eesti inshenerisid ja tehnikerisid pühapäeval, 8. oktoobril, kell 11 hom. Toompea lossi Valgesse saali Maapäeva koosolekute ruumidesse ülemaalise Tehnikaseltsi asutavale koosolekule.”
Eesti Tehnika Selts võttis sĂĽdameasjaks Eesti tehnikahariduse edendamise ja vähem kui aasta pärast võisid esimesed inseneriks tahtjad koolipinki istuda. Peterson valiti tehniliste erikursuste kuratooriumi esimeheks ja hĂĽdrotehnikaosakonna juhatajaks. Koos mõttekaaslastega pani ta kirja tehnikumi programmi, koostas hĂĽdrotehnikute õppekava ning luges 1918–1923 hĂĽdraulikat ja hĂĽdroloogiat. Â
Iseseisvuse väljakuulutamise järel moodustati maavalitsuse põhjal Eesti esimene Ajutine Valitsus, Peterson tõsteti teedeministriks. Novembris 1918 sõlmis ta Riias Saksa riigi peavolinikuga Balti riikides August Winnigiga lepingu vara ja võimu üleandmisest Ajutisele Valitsusele. Ajalukku on see läinud Eesti riigi esimese välislepinguna. Ulmanis imestas, kuidas te ometi nad nii kaugele saite? Vangist pääsesid Konstantin Päts ja Ado Peet. Detsembris sai minister Petersonist Tallinna kaitsepataljoni kooliõpetajate roodu vabatahtlik reamees. Roodule anti ruumid tütarlaste kommertskoolis, õppused algasid aasta viimasel päeval.
Lahingute ajal valiti Peterson Asutava Kogu liikmeks
Kahe nädala pärast mindi rindele. Rasked Lõuna-Eesti vabastamislahingud tegi ta kaasa Madsen-kuulipilduja taga. Kõige ägedamate heitluste päevil valiti Peterson Asutava Kogu liikmeks. Märtsis käskis ülemjuhataja ta rindelt tulema saata. Pataljoniülem Sternbeck kirunud valjult: “Kelle kuradiga ma sõdin, kui mehi järjest ära võetakse!”.
Peterson oli Eesti esimese maaseaduse sõnastajaid, tema toetusel sündis veeseadus. Uued talud pidid saama põlluharijate perekonna ülalpidamiseks elujõulise suuruse. Igast talust pidi hõlpsasti pääsema suurematele teedele ja naaberasulatesse. Talumaadelt pidi olema vee ärajooks ja võimalus võtta joogivett allikast või kaevust. Põllutööministeeriumi tehnikapeavalitsuse juhatajana algatas ta avaliku võistluse talukavandite saamiseks. Auhinnatud töödest pani ta kokku raamatu “Taluehitused” (1921), mis jäi aastakümneteks mõjutama eesti põllumehe arusaamu talust ja taluelust. Veel tänagi maal ringi liikudes hakkab silma märke nende kaugete aegade tõekspidamistest.
Ta sättis Jägala jõele   elektrijaama ja saeveski
1921. a astus Peterson poliitikast välja, Toompea võimumängud nõudnuks rohkemat auahnust. Ta läks tagasi kodukanti, rajas Jägala jõe äärde talu, sättis jõele üles elektrijaama ja saeveski ning pani Raasikul käima jahu- ja villavabriku. Anija elektrist jagus vabrikule, ümbruskonna majapidamistele ning Kehra ja Raasiku raudteejaamale.
Päris rooste ei lasknud ta minna ka insenerimõtet, istus kaubandus-tööstuskoja, tehnilise järelevalve seltsi ja rahvusliku jõukomitee juhatuses, esindas Eesti riiki rahvusvahelistel arupidamistel. Rahu ei andnud tehnikahariduse käekäik. Tartu ülikooli 300. aastapäeva pidusöögi asemel Vanemuises hulkus Toomel ja heietas koolivenna Paul Kogermanniga mõtteid Eesti tehnikasuurkooli loomisest.
1940 võeti kõik käest, talu jagati uusmaasaajatele. Sakslased andsid tööstuse tagasi, kuid vilja ja villa lubati vastu võtta ainult nendelt, kel normid õiendatud. Peterson keelust ei hoolinud, mis eest saadeti koos villavabriku juhatajaga okastraadi taha Harku vangilaagrisse.
Pärast sõda leidis püsiva töökoha New Yorgis
Venelaste uuel tulekul 1944 lahkus Eestist. Jäi Dresdenis liitlaste pommisaju alla ja kaotas viimsegi varanatukese. Memmingeni põgenikelaagris pani aluse läände pääsenud eesti tehnikaharitlasi ühendanud Tehnika Koondisele (1962–1964 selle esimees USAs) ja juhatas inseneripäevi Geislingenis. Immigratsiooniväravate avanedes siirdus Suure Lombi taha, kus alustas nagu paljud saatusekaaslased New Jerseys Seabrooki aedviljafarmis koos läänerannikult kohale toodud jaapanlastega. Meie inimesi kohtab seal praegugi. Kui keegi sinnapoole satub, käigu ära kohalikus muuseumis, kogeb palju üllatavat eestlaste jaluletõusmisest võõrsil.
Püsiva tööotsa leidis Peterson joonestajana kiirteede ja sildade projekteerimisel New Yorgis. Elas samas lähedal Newarkis, seejärel Chapel Hillis. Tema põrm puhkab tütarde kõrval Mount Pleasanti surnuaial Torontos. Poeg Ivar-Heldur Peterseni, täpse sõnaga matemaatikadotsenti, mäletavad kindlasti paljud viiekümnendatel Koplis hariduse saanud insenerid. Ta oli akadeemia Küberneetika Instituudi matemaatilise mõtlemise alustalasid ja teadustöö eestvedajaid.
| Kommentaarid |
|
