Veidike nalja ja nuputamist
Nuputamist
1 Kaks kalurit, kes on sama kaalu ja kelle paadid koos saagiga on ühesugused, lähenevad kaile. Randumise hõlbustamiseks seob sadamavaht ühe visatud köie pollari külge, teise kaluri visatud köiest aga haarab ise. Kumb paat randub kiiremini, kui mõlemad paadid on kaist samal kaugusel, mõlemad kalurid ja sadamavaht alustavad tõmbamist ühel ajal ja tõmbavad köit ühesuguse jõuga?
2 Suur-Emajõgi on veerohke jõgi. Kui suur kõrguste vahe (lähte ehk Võrtsjärve ja suudme ehk Peipsi vahel) paneb Suur-Emajõe voolama? Seda välja arvutada ei saa, aga pakkuge.
*
*
*
*
*
*
*
*
*
*
*
Vastused
1 Ühel ajal, sest köite pingsus ehk paadile mõjuv jõud on sama.
*
*
*
*
*
*
*
*
*
*
*
*
2 Umbes kolm meetrit, mis tundub vähe. See selgitab aga nähtust, et jõgi hakkab kevadise suurvee ajal ülemjooksul vastupidi ehk Võrtsjärve tagasi voolama. Nimelt toob Pedja jõgi niipalju vett sisse, et vesi tõuseb üle taseme, mida on vaja voolamiseks allapoole.
Töökultuur pole meelakkumine
Nõukaajal seadistasime ühes põllumajandusettevõttes Lääne-Saksa liini ja sellest ajast saadud õppetund püsib mul meeles siiamaani. Seadmed olid juba paigaldatud ja nende häälestamiseks saabusid ettevõttesse mitu saksa tehnikut. Meie ülesandeks oli raske valuuta eest ostetud seadmete igapäevane hooldus, mille juurde kuulus ka laagrite määrimine. Kuna masinad olid mitmetonnised, olid ka laagrid vastavad ning nõudsid korraga mitme liitri jagu määret. Selle tarvis võtsime plekknõudest puidust labidatega määret, mida toppisime siis suurtesse määrdepritsidesse. Selle peale, et labidas nõust välja võtta ning kaas sulgeda, ei tulnud meist keegi.
Ühel hommikul rivistati meid määrdenõude kõrvale üles ja üks elatanud sakslane hakkas meile õpetust jagama. Tõlgi vahendusel arenes umbes selline monoloog. “Mis see on?” “See on määre!” “Mis siin õhus hõljub?” “See on tolm. Abrasiiv!” “Mis juhtub siis, kui abrasiiv siia määrdesse satub?!!!”
Iga küsimuste-vastuste ringiga tõusis ta hääl kraadi võrra, käed läksid puusa ja jalad harki, nii et olukord hakkas meenutama nõukaaegset sõjafilmi. Lõpuks virutas ta jalaga vastu määrdetünni ja röögatas: “Siis ütlete teie, et sakslased teevad viletsaid kuullaagreid!!!!”
Nii mõnigi mees pidi end tilkuvast määrdest puhastades tõdema, et töökultuuri omandamine pole meelakkumine.
Kas null on number
Käisime 1990. aastate lõpul ühes Rootsi pumbatehases töökogemusi omandamas. Kuna nõukaaegne haridus võimaldas umbes samal tasemel inglise keelt, nagu tänased noored oskavad vene keelt, tuli eelnevalt tugevat tööd teha, et end arusaadavaks muuta. Suur oli rootslaste imestus, kui mitu päeva tehases vaikinud eestlane ühtäkki pika ja keerulise lause konstrueeris ja küsis, millises järjekorras tuleks ikkagi need tihendid-laagrid pumbakorpusesse paigaldada või milline peaks olema nendevaheline lõtk.
Tagantjärele jääb vaid loota, et nad ei adunud, et nende vastused jäid meile suures osas arusaamatuks. Praktilise tööga saime siiski vajalikud teadmised ning kogemused omandatud. Nii lihtsalt ei läinud aga ühe telefoninumbriga, sest numbrite ülesmärkimisel jäi asi toppama siis, kui rootslane püüdis meeleheitlikult üht arusaamatut sõna erinevates variatsioonides mulle selgeks teha. Ta hääldas küll “nil, ou, nought, zero” ja isegi “nothing”, kuid kõik oli asjata.
Suure õhinaga olid eelnevalt selgeks õpitud ja üle korratud kõik numbrid ühest sajani, aga ... null pole ju teadupärast number.
Üles Kirjutanud Hellar Mutle
| Kommentaarid |
|
